Tuesday, May 16, 2017

Autoportree kunstiõpetajana



Õpetajaks olemise juures on minu arvamist mööda kõige olulisem SUUR ARMASTUS oma õpilaste ja oma valdkonna vastu. Pidev tahe ise edasi õppida ja areneda. Soov aidata teistel õppida ja areneda.
Kõik inimesed on andekad mingis valdkonnas, õpetaja saabki aidata neil see valdkond üles leida ja selles veel paremaks õppida. Ja siinkohal peab õpetaja olema eelarvamustevaba, et vaadata ise ja aidata ka kõigil teistel vaadata elu lahtiste silmadega ja sooja südamega.
Selleks õpetajana ma suhtlen lastega avatult ja ausalt, kui võrdne-võrdsega. Ma näitan neile kogu oma olemisega  - sõnade, käitumise, hääletooni, kehakeelega, et mul on hea meel nendega koos katsetada ja eksida, õppida, avastada ja areneda.
Ma jutustan lugusid kunstiajaloost - kunstnikest, kunstnike töömeetoditest, maalidest, modellidest.
Näitan maale ja juhin tähelepanu detailidele.
Küsin õpilaste arvamusi, kuulan ja vestlen. Vahete-vahel intrigeerin, kui vaja, argumenteerin.
Aitan otsida ja leida.
Olen eeskuju.
Reflekteerin õpilaste töid. Märgin ära nende edusammud.
Ja siis ma kiidan. Sest ma arvan, et iga laps peab iga päev kuulda saama, kui tore, hea, tubli ja väärt isiksus ta on. Sest ta on. Saadud kiitus ja komplimendid aitavad tal seda meeles pidada ka siis, kui on aeg pingutada ja ennast ületada.

No comments:

Post a Comment