Sunday, December 6, 2015

Alternatiivpedagoogika vs tavapedagoogika. Lühiülevaade toimuvast ühiskondlikust debatist Eestis

Niisiis, millest me üldse räägime, kui me räägime alternatiivpedagoogikast? Järelikult on olemas kuskil mingi pedagoogika, mis on tavapärane, traditsiooniline, peavoolu pedagoogika. Juba siin saame diskuteerida, et mis siis ikkagi on Eesti kultuuriruumis tavapärane ehk traditsiooniline pedagoogika või õpetamismudel.
Kas see, kus hindamises on esiplaanil mõõdetavus ja numbrilised hinded, õppeainet pakutakse sobivaks arvatud portsjonitena, õppimine tervikuna on reeglistatud väljastpoolt õppijat ning õpetus on õpetajakeskne ja tema vastutusel (Kuurme 2015). Eelkirjeldatu näol on tegemist biheivioristliku õpikäsitusega.
Või on toimub meil tavapärane õpe koolides hoopis informatsiooni töötlemise ja samas ka uue teadmise ülesehitamise protsessina, kus väljast saadud mõjutused töötatakse aktiivselt ja iseseisvalt läbi, tunnetusprotsessides on oma osa ideedel, soovidel, motiividel ning tahtel? Uue informatsiooni ning muude mõjude toimel skeemid muutuvad ehk inimene õpib (Kuurme 2015)? Kui nii, siis õpitakse kognitivistliku õpikäsitluse printsiipide kohaselt.
Kui aga koolis leitakse, et inimene on rikkalike sisemiste potentsiaalidega ainukordne, arenev ja loomisvõimeline olend, kooliõpetuses peab nähtavaks saama, et õppimine on elu jaoks, et õppimisse  kuulub ka katsetamine ja seotus eluga väljaspool kooli, milline on õpitav teadmine, polegi nii tähtis kui läbielatud õppimisprotsess ise. Õpetaja toetab, aitab, suunab. Õppimises sünnivad uued kogemused, millest on võimalik õppida eluks tähenduslikke asju. (Kuurme 2015) Viimane on humanistlik-kogemuslik käsitus õppimisest.
Kuurme (2015) nendib, et tänapäevastes Õhtumaistes kultuurides on kõige enam aktsepteeritud konstruktivistlik ja sotsiaalkonstruktivistlik õppimiskäsitus. See  on välja kasvanud kõigest eelpool kirjeldatust ja vastandub biheiviorismile, kuivõrd see kogeti selgelt ebapiisavaks. Toetudes kognitivistlikule ja humanistlik-kogemuslikule arusaamale õppimisest, samuti jätkuvatele õppimise uuringutele, on õppimise mõistmisse kaasa haaratud järjest enamaid tahke.
Võttes eelneva kokku selliselt - kui vaadata õpikäsitusi sellele teljel biheivioistlik - kognitivistlik - humanistlik, kas siis võiks väita, et biheivioristlik õpikäsitus on nn. peavoolu ja humanistlik esindaks siis alternatiivset lähenemist õppimisele?
Kuurme (2002) on võrrelndud peavoolu ja alternatiive järgmiselt:
“Alternatiive sünnitab teisititegemisvõimaluste taju. Ning rahulolematus sellega, mis arvatud peavooluks. Hariduse puhul on alternatiivid normaalsuse (loe: inimväärsuse) otsingud. Kui riigistatud haridusasutustes on peatähelepanu all teadmised-oskused ehk n.ö inimvaimu tooted, kompetentsid, siis alternatiivsetes inimene ise – kui õppija, kogeja, looja, mõtleja, mõtestaja. Kui riigistatud haridusasutustes seatakse mõõdupuu väljast (tasemed, standardid), siis alternatiivsetes on omaette väärtuseks protsess, tegelikkuse läbielamine ja selle mõjud. Ning aluseks inimese olemist puudutavad n.ö. suured küsimused – filosoofia on siin lähemal kui elus tavaliselt. Kui tavalises koolis antakse tunde, lootuses, et see on ka hariduse andmine, siis alternatiivkoolides ollakse pedagoogid - tähelepanu all on isiksuse tervik.”

Ent joonistades endale selle telje ning samas toetudes väitele, et “õhtumaades on kõige enam aktsepteeritud konstuktivistlik ja sotsiaalkonstruktivistlik õpikäsitus”, siis jõuan ma sinna, mis pani mind kahtlema selles, kas tänasel päeval on selline puhas vahetegemine, mis on alternatiiv- ja mis tavapedagoogika, enam võimalik. Samamoodi tundub olema raskesti  eristatav selgitada, missugune kool õpetab siis tava- milline alternatiivpedagoogika järgi. Ma pigem võin väita (toon selle tõenduse välja allpool), et kogu Eesti ühiskond on ühe suure haridusliku paradigma pöördel. Nii teoreetikud kui ka paljud teised osalised hariduselus (õpetajad, õpilased, lapsevanemad) on omaks võtnud pigem selle arusaama, et inimene on rikkalike sisemiste potentsiaalidega ainukordne, arenev ja loomisvõimeline olend ja ning nad on asunud seda (mõni aeg tagasi veel alternatiivseks peetud) käsitust ka Eesti (tava)koolidesse juurutama. Samas on selge, et haridust kui institutsiooni ei pööra ühe sõrmeliigutusega ja on veel piisavalt koole ja õpetajaid, kes järgivad kindlalt biheivioristliku õpikäsituse printsiipe. Aga ehk peaksime tänases päevas pidama biheivioristlikku õpet juba alternatiivseks?

Siinkohal autori nopped, mis võimaldasid eelpoolkirjeldatud mõttekäiguni jõuda.
Nii näiteks on Haridus ja Teadusministeeriumi (mis peaks ju olema riikliku hariduspoliiitka elluviija) poolt ellu kutsutud algatus Huvitav Kool, mis kutsub huvilisi Eesti hariduse tulevikku kujundama. “Muudame koos Eesti kooli huvitavaks!”

“Algatuse sihiks on motiveerida koole, lapsevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle, muuta koolides toimuv nähtavaks ja tõsta esile neid, kes juba on edukalt kooli huvitavamaks teinud. Sõnum, et kool saab ja peab olema huvitav, et õpilase loomuliku uudishimu arendamine on esmane ning õige ning kool peab toimima loovalt, tuleb viia igaüheni.

Huvitav Kool hõlmab nelja väga olulist ja mahukat valdkonda üldhariduses, mis on üksteisega lahutamatult seotud – kogukonna kaasamine, professionaalne õpetaja, optimaalne õppekava ja toetav välishindamine. Algatusega peegeldatakse avalikkuse ootusi vajalikele muutustele neis valdkondades ning motiveeritakse kõiki seotud osapooli koostööle muutuste saavutamiseks.” (Huvitav Kool)

Lisaks nõukojale, kuhu kuuluvad mitmed ettevõtjad, haridustöötajad jt ühiskondlikud mõtlejad, kaasab Huvitav Kool algatusse/ ühiskondlikku debatti Eesti kooli muutumisse ka mõttekodade ja avalike arutelude kaudu.

Õpetajte Leht (23.10.2025) annab meile teada, et Tartu Ülikooli juurde rajatakse Haridusuuenduse keskus, mida asub juhtima Anzori Barkalaja. “Ühendkeskuse uueks nimeks saab haridusuuenduskeskus. Keskuse missioon on teenida uuendusliku, projekte käivitava jõuga sisulist üleminekut uuele õpikäsitusele, seda nii haridusteaduste instituudi, ülikooli kui ka Eesti tasandil.” (samas). Samamoodi on olemas haridusuuenduse keskus ka TLÜ juures, mida hetkel juhib Mati Heidmets (TLÜ HUT).

2014 aasta Eesti Haidusfoorumi ettekannete ja artiklite kogumikust nähtub, et foorumi olulisemad ettekanded räägivad haridusuuendusest, uuenevast õpikäsitusest, muutunud õpikasitusest jne( vt. Eesti Haridusfoorum 2014). Ka TLU HUT poolt käesoleva aasta kevadel korraldatud haridusuuenduse konverentsil mõtestati kiirelt muutuva ühiskonna ja uuenevate ülikoolide (Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool) kontekstis haridusmuutusi ja uuenemisvajadusi ning traditsioonilise ja innovaatilise kokkupuutekohti ning vastuolusid hariduses. (TLÜ HUT Haridusuuenduste konverents)

Kui Kuurme (2002) oma 2002 aastast pärit alternatiivhariduse teesides tunneb muret Eesti alternatiivhariduse olukorra pärast, siis vahepeal muutunud erakoolide rahastussüsteem on seda õnneks parandanud, aga hetkel ühiskonnas toimuvad arengud (vt nt Rohelend 2015, ETV Foorum 28.10.2015) annavad alust jälle muret tunda..

Sellegipoolest on meil juba tükk aega olnud olemas sellised koolid nagu Rocca al Mare Kool, Vanalinna Hariduskolleegium (kui mainida mõnda tuntumat nimepidi), mitmed waldorfkoolid üle Eesti, jt tublid eraalgatuslikud väike- ja kogukonnakoolid ning lisa tahab tulla (vt nt Taevere, Sirp 04.09.2015) ja kunagi äärepealne elik alternatiivne, sageli eelarvamustega ümber piiratud (Sõmer et al 2008), on üha enam murdmas oma teed peavoolukoolidesse. Olles jälginud debatte õpetajakogukondades (Õpetajate Ühenduste Koostöökoda FB-s jt) võib täheldada, et Eesti praegune õppekava lubab juba paljuski paindlikku lähenemist õppetööle, soovitatakse kasutada kujundavat hindamist. Aga tegelikkuses on koolide uuenemise võtmeisikuks koolijuht (Põld 2015) ja teha saab reaalselt nii palju või hästi, kuidas õpetajate kaader kuskil koolis lubab/kaasa tuleb.

Aga minnes siit tagasi mõiste alternatiivpedagoogika juurde, siis Kuurme (2002) sedastab:

Maailmas tuntud alternatiivpedagoogilisi suundi  on  siiski vähe. Rahvusvaheliselt ja eri kontinentidel on levinud waldorfpedagoogika, Montessori-pedagoogika, steinerpedagoogika, Freinet´pedagoogika, Dalton-koolid, Jena-koolid ja vabad alternatiivkoolid. Laiema leviku on saanud avatud õpetus, mis muude suundade ideid sünteesib. On palju ka eri rahvastele kuuluvaid päris oma reformpedagooge nagu meil Johannes Käis ning kohtab nende ideede edasiarendusi. Uue ülemaailmselt leviva suunana võib rääkida Sai Baba-pedagoogikast, mis püüab äratada inimeses väärtusteadvust ning tegeleb just nimelt mainitud deemonitega, et nad inimeses rahu saaksid.

(Peamiste alternatiivpedagoogikate tutvustused leiad slaididest. )

Fiona Carnie (2003), kirjeldades alternatiivseid haridusvõimalusi Suurbritannias, on jaganud alternatiivsed lähenemised haridusele suures piires järgmiselt:
väikesed koolid, Steiner-waldorfkoolid, Montessori- , demokraatlikud koolid jt alternatiivset filosoofiat kandvad koolid
Ise tehes - väikekoolid, koduõpe, väikesed õpikeskused, jm paindlik õpe
Alternatiivid riigisüsteemi sees (kuidas mõned riiklikud koolid teevad teisiti)

Kogumikus “Alternative Education for the 21st Century. Philosophies, Approaches, Visions (2009) on ära toodud veel kirjum plejaad erinevaid õpetamissüsteeme või alternatiivpedagoogikaid, rahvusest, riigist, religioonist lähtuvaid õpetamissuundi - Ladina Ameerika demokraatlikud koolid, kveekeri koolid Inglismaal, budistlik lähenemine, islamistlik kool, palestiina-juudi, maoori kool jpt.

Omalt poolt lisan veel mõned metoodid/võimalused, mis pole päris igapäevased ja seega liigituvad ehk paremini alterniivse alla:

KAE Kool - MTÜ KAE Kool sai alguse 2011. aastal vabatahtlikust algatusest. Nende visioon on, et igaüks võiks saada õppida seda, mida tahab, siis kui tahab, omas tempos, tõhusalt ja tasuta. Tegemist pole kooli ega mingi erilise pedagookikasuunaga, vaid õppekeskkonnaga. KAE kooli loojad soovivad, et
1. et passiivsed tunnitegevused, nagu loengu kuulamine ja individuaalne ülesannete lahendamine asenduksid tunnivälise videote vaatamise ja mänguliste ülesannete lahendamisega veebis.
2. et nende asemel tegeleks õpetaja rohkem iga õpilasega personaalselt ja kasutaks tunnis aktiivõppe meetodid, nagu grupitööd, rollimängud, simulatsioonid, käelised tegevused, väliõpe jm.
3. et õppimist hakkaks juhtima õpihimu ja õppija unistused, mitte kohustus ja tähtajad.
4. et kontrolltööd ja hinded asenduks jooksva ja sisulise tagasisidega õppekeskkonnalt, juhendajalt ja kaasõpilastelt.

Suzuki muusikakasvatuse meetodi järgi õpitakse pilli alguses nagu emakeelt – kuulmise järgi. Suzuki meetodi üks nurgakivi on väide, et anne pole kaasasündinud, vaid suurim mõju esmaklassiliste võimete kujundamisel on kasvukeskkonnal. Siinkohal tuleb selgitada, et talent tähendab Suzuki jaoks samal ajal nii ‘oskust’ kui ka ‘andekust’. Suzuki mõistab andekuse all üldintelligentsust, õppimisvõimet, Lääne muusikaõpetaja aga spetsiifilist (kaasasündinud) muusikalist omadust (jaapani sõna saino ei hõlma eri tähendusi, nagu näiteks eesti andekus/oskus või inglise talent/ability). Suzuki õpetus on laialt levinud üle maailma – umbes 400 000 õpilast rohkem kui 40 maal õpivad pilli Suzuki nn emakeelemeetodi järgi. Kõigepealt alustatakse õpetamist lapsevanemast (tavaliselt ema), et too saaks kodustes harjutamistes last juhendada. Väga suur osa tööst tehakse ära kodus, seetõttu on möödapääsmatu, et lapsevanem omandaks elementaarsed pillimänguoskused. Neile kahele võrdselt tähtsa kolmnurga üheksale printsiibile lisandub kümnes: kordamine. Meetodi võti ongi selles, et pilliõppimist ei alustata keerulise noodikirja õppimisest (noot-sõrm), vaid muusikat õpitakse alguses nagu emakeelt – kuulmise järgi, õpitud sõnu/muusikafraase korrates. Võrdluseks võib tuua rahvamuusika õppimise/õpetamise igivana viisi – meistrilt õpipoisile (Mõistlik 2005).






Kasutatud allikad:

Kuurme, Tiiu 2015, Õppimise mõistmisest, 2.osa. Huvitav Kool   http://huvitavkool.blogspot.com.ee/2015/01/tiiu-kuurme-oppimise-moistmisest-2osa.html (vaadatud 30.10.2015)
Kuurme, Tiiu 2002,  “Erinevad alternatiivid tänases Eesti hariduses ja nende missioon
(teesid)” s.l.

Huvitav Kool, http://huvitavkool.blogspot.com.ee/p/mis-on-huvitav-kool.html

Eesti Haridusfoorum 2014, ettekannete ja artiklite kogumik http://www.haridusfoorum.ee/images/kogumik/2014/HF_kogumik-2014.pdf

Barkalaja, Anzori 2015. „Siin elamise motiiv vajab mul pidevat äratundmist” Õpetajate Leht (23.10.2015)
http://opleht.ee/26031-anzori-barkalaja-siin-elamise-motiiv-vajab-mul-pidevat-aratundmist/
Rohelend, Birk 2015. Süvenev süvenematus.  Erakooliseaduse muutmise eelnõu. Sirp, 18.09.2015
Tallinna Ülikooli Haridusuuenduse Keskus (TLÜ HUT) https://www.tlu.ee/et/TLy-haridusuuenduse-tippkeskus (01.11.2015)

TLÜ HUT Haridusuuenduse konverents 15.04.2015, http://www.tlu.ee/et/syndmused/5574/haridusuuenduse-konverents-2015-traditsioon-ja-innovatsioon-hariduses

Sõmer, Stella; Must, Ilona; Loorand, Irja; Lepik, Eva;Kirss, Tiina 2008, Pedagoogid: õnnelikud ja haritud – alternatiivkoolidest Eestis. Postimees 06.08.2008

Mõistlik, Marit 2005, Suzuki muusikakasvatus Eestis.  Haridus 11/ 2005.

Õpetajate Ühenduste Koostöökoda FB Group https://www.facebook.com/groups/opyhkk/

Põld. Liina 2015. Koolide uuenemise võtmeisikuks on koolijuht, http://huvitavkool.blogspot.com.ee/2015/10/koolide-uuenemise-votmeisikuks-on.html (28.10.2015)

Carnie, Fiona 2003 Alternative Approaches to Education. A guide for parents and teachers. RoutlegeFalmer, London. 2003

Woods, Glenys J..  and  Philip A 2009. Alternative Education for the 21st Century. Palgrave Macmillian, New York.

KAE kool. http://www.kae.edu.ee/about (01.11.2015)

No comments:

Post a Comment