Tuesday, December 15, 2015

Lugude jutustamine KUMU-s näitusel Ants Laikmaa. Vigala ja Capri.

jutustamas lugu Väikesest Almast
Muuseumipedagoogika praktika on läbi saanud ja kuidagi kurb tunne on, et ei saa enam sellise toreda publiku ees, nagu minu tundises seni käinud klassid olid, esineda ja lugusid jutustada. Sest just lugude, selliste pisikeste lookeste jutustamises, tundsin end päris hästi. Tundsin, et mulle ei meeldi lihtsalt fakte ritta lükkida ja ega ma oskakski neid esitada, nagu teles või raadios loetakse ilmateadet või uudiseid - nii monotoonses võtmes, et selle jutu mõistmiseks peaks seda enda jaoks tõlkima hakkama. Ma ikka kohe pean neid lugusid esitama, jutustama, killukese endastki sinna sisse poetama.

Ja mulle meeldis see tunne, kui hakkad lugu jutustama ja publikum vaatab sulle ammuli sui ja siiralt otsa ning imeb endasse seda KUMU saali hämarat valgust ja lugu - poolihääli, salapäraselt ja emotsionaalselt jutustatud pisikest lugu - olgu Laikmaa Düsseldorfi minekust, jõuludest isakodus ja väikesest Almast "Vigala" punases seelikus või ilusast noorest naisest, hüüdnimega Mutti, Laikmaa stuudios.

Pedagoogikas toimivad lood ja nende kaudu faktide või sündmuste esitamine muidugi väga hästi, sest sedasi esitatud südmused ja faktid jäävad meelde ning loo iva jõuab kuulajale selgelt ja ilmekalt kohale. Üks tänaseni käibel olevaid pedagoogilisi teoseid on ka näiteks piibel.

Edaspidi proovin need pisikesed lood siia blogisse ka kirja panna. Kui saan ja oskan. Sest tegelikult sünnivad lood, või vähemalt minu jutustatud lood, dialoogis minu publikuga. Eks iga kord oli mu lugu väiksest Almast ja Vigala punasest arvatavasti pisut erinev, ikka arvestas kuulajate eripära, selle päeva, õhustiku ja tundega.

Selle blogipostituse juurde lisan ka enda loovtöö Laikmaastikust kuldraamis, visandatud väikese kurbusega hinges, et enam vist ühtegi Laikmaastikku ei tulegi esitada... ja siis ühed oma lugudekuulajad, jutunautlejad.











No comments:

Post a Comment