Wednesday, December 2, 2015

Kuidas mõtestada kunstnik Tamara de Lempicka loomingut Georges Bataille tekstidest lähtudes?

The Green Turban, 1929, de Lempicka. foto:delempicka.org
Kui ma olin just lõpetanud Georges Bataille jutustuse „Madame Edwarda“ lugemise, siis oli käes aeg valida kunstnik, kelle loomingut läbi sügissemestril loetud tekstide analüüsida. Üks kriteerium kunsniku valikul oli minu jaoks kindel. Tundsin, et tegu pidi olema naissoost kunstnikuga. Lihtsalt selle pärast, et siis eksisteerib mingigi võimalus, et ma kunstnikku ja tema loomingut mõista võiksin. Vahete-vahel tundub mulle, et mehed ja naised on pärit siiski erinevatelt planeetidelt. Olles ise veel täielikult Bataille´i mõju all sirvisin läbi kõik nimekirja pandud naiskunstnikud ja millegi pärast tundusid need kaks – Bataille ja Lempicka, omavahel natuke sobivat. Mingi ühisosa – olgu suur või väike, tundus neil sel hetkel olevat. Edasise arutluse ja lahtikirjutuse käigus peab see ühisosa olemasolu siis käesolevas essees selguma. Olen põiminud esseesse neid olulisi Bataille´tsitaate (kuigi sellest tihedast tekstist on raske eraldada olulisi  veel olulisematest),  mis tundusid mulle kõnekad olevat mõlemat autorit silmas pidades.
Kõigepealt Bataille. Georges Albert Maurice Victor Bataille. Sündinud 10. septembril  1897 Prantsusmaal, elanud ca 65 aastat, surnud 9. juulil 1962 Pariisis.
Sellesse 65 aastasesse ajavahemikku jääb Bataille lapsepõlv ja eneseotsingud – katoliku usku pöördumine, katoliku vaimulikuks saada tahtmine ning sellekohaste õpingute alustamine ja lõpuks kristlusest loobumine[1], faktid kui sellised, mis ei oleks üldse märkimisväärsed ja ei tekitaks kulmukergitust, kui autor ei oleks kirjutanud näiteks  „Silma lugu“[2]  stseeniga küree vägistamisest ja tapmisest.
Bataille rääkis oma teostes erootikast kui tumedast tõest, paljastatud tõest, ja veel rääkis ta surmast - surm lummas teda [3]. Surm oli jälitanud ja saatnud teda alates ta sünnist.  Bataille isa põdes süüfilist ja Georges Bataille sündides, oli ta isa juba pime,  varsti jäi ta ka liikumisvõimetuks ning dementseks, ent elas veel 15 aastat, mil kogu perekond seda hääbumist pealt vaatas ja omal moel oma elu pidi märtrina elama[4].  Ka Bataille´i ema oli läinud hulluks[5].  „Õudused olid sellised, et neid pidi kas salgama ja täielikult alla suruma, või neist pidi rääkima, kuigi maskeeritult, /.../ See, mis juhtus viiskümmend aastat tagasi paneb mind siiani värisema“ tunnistas Georges Bataille oma eluõhtul[6]. Suure Sõja (Esimese Maailmasõja) tõttu olid Bataille koos ema ja vennaga sunnitud pimeda, halvatud ja vaimselt haige isa sõjategevusest haaratud linna maha jätma ja ning nad ei kohtunud enam kunagi. See hülgamise ja maha jätmise tundest ajendatud süütunne saatis Bataille´d  läbi elu[7].
Selliste sündmuste ja tunnete läbielamine viiski ta Jumala ja katoliku usu juurde.  Ja mis iganes tekste ta hiljem luges, olgu see Proust, Dostojevski, Freud, Nietzche – ta luges neid kõiki peale seda, kui oli lugenud Jumalat [8]. Kuigi  Nietzche kuulutab, et „Jumal on surnud [9]“, siis Bataille´il on temaga siiski omad arved õiendada. Jumalat otsib ta ka „Madame Edwardas“, leides, et Jumalat võib saada tundma ka nii -  ületades piire, minnes äärmusteni. Inimese ja Jumala vahelist piiri ei saaks ju ületada, kui piirini, ääreni, äärmuseni ei mindaks. Minnes sinna, sellesse äärealasse võib juhtuda, et juba nagu väljutakse inimese piirist, väljutakse inimlikkuse piirist ja saadakse hetkeks tundma Jumalat.
Lisaks jääb Bataille´i eluaega Suur Sõda ehk Maailmasõda. Hiljem, kui inimkonnale jäi ühest Suurest Sõjast 20. sajandil väheks, hakati seda Suurt Sõda kutsuma ka I (Esimeseks) Maailmasõjaks. Arvud, mida ma üldiselt vähe armastan, on nimetatud sõda iseloomustades kõnekad: väikese liitmistehte tulemusena saan kokku sõjaohvriteks 38 880 500 inimest – surnut, santi, kadunut. Surma, haiguste ja haavatute hingemattev lehk hõljumas üle kogu maa…
„[Meie ees on] pilt inimkonnast, mis on ühtviisi kaugenenud nii äärmisest mõnust kui äärmisest valust: üldlevinud keelud, millest ühed käivad suguelu, teised surma pihta, nii et kumbki on moodustunud pühaduse valdkonna, mis sõltub religioonist, /…/Naer, kinnitades mõnu ja valu vastandust (valu ja surm on auväärsed, kuna aga mõnu on naeruväärne, põlgusest märgitud). Naer ju ei ole enam lugupidav, ta on õuduse märk.[10]
Mõnu ja Sigitamine ning Äng ja Surm - mõlemad meie elus nii kohal olevad, ent samas tabudeks kuulutatud ja selle läbi sarnasesse staatusesse sattunud, samas nii erinevad … , ühte oodates ja tunda lootes, ent tulla ta ei pruugi, teist paaniliselt peljates ja ometi ta kogu aeg tuleb või on. Truult su kõrval valvates ja seistes… Ja nagu ühes Maailmasõjast oleks veel vähe, ka Teine Maailmasõda oma 70 miljoni tapetuga jääb Bataille´i eluaega. Surm võtmas oma lõivu. Lõikamas saaki maal, millest on saanud põrgu eestuba.
„Põrgu on nõrk ettekujutus, mille Jumal meile tahtmatult annab iseendast!“[11] /…/ Vere nägemine, okse lõhn, õhutades meis surma õude, panevad meid mõnikord kogema iivelduse olekut, mis meid tabab rängemini kui valu…[12]
Ning last but not least jääb sellesse 65 aastasesse ajavahemikku Bataille kirjapandud looming, mis võimaldab meil tänases päevas tema ideid lugeda, käsitleda, mõtestada ja võib-olla mõnes osas ka autorit mõista. Bataille´ filosoofiat võib mõista uurimusena erootilisuse seostest tabudest üleastumise ja surmaga, keelatu vahekorrast konventsionaalse, kristlikus kultuuris allasurutud nähtustega. Bataille kasutab selliseid mõisteid nagu kulutus ja liialdus. Kulutuse ja liialdusega on seotud ka n-ö kasutud inimtegevuse valdkonnad, näiteks mäng, kuritegu, luksus, sõda, erootika, luule[13]. Bataille väärtuse mõiste jääb fundamentaalselt ambivalentseks, kus Hea ja Kuri on teineteisest lahutamatud[14]. Ma ise tõlgendan Bataille´i selles essees eelkõige läbi „Madame Edwarda“. Kogu võtme jutustuse mõistmiseks annab mulle aga autor oma eessõnas ning märkustes eessõna juurde.
„Naer kutsub meid kaasa teele, kus ärakeelamise ja tarvilike sündsusnõuete printsiip muutub kinniseks silmakirjalikkuseks, mittemõistmiseks. /…/Lõõbiga seotud ülim liiderlikkus liitub keeldumisega võtta tõsiselt – ma mõtlen: traagiliselt – erootika tõde. /…/ Lõbu on sama asi, mis on valu, sama asi, mis surm. /…/ Olemise ja surma identsus – millest juhib eemale naer ja lõõp.[15]

The Orange Scarf, 1927, de Lempicka. foto: delempicka.org
Nüüd on aeg mängu tuua selle essee teine peakangelane – Tamara de Lempicka.  Sündinud 16. mail 1898 ja surnud 18. märtsil 1980 [16]. Nagu sünniaastatest näha võib, siis on tegu eakaaslastega. Ometi, ometi…midagi saladuslikku, varjatut on siingi. (Vrd - ka Bataille otsustas esialgu oma teoste tegelikku autorsust varjata ja avaldada need varjunimede all – romaan „Silma lugu“ on tema kõige esimene raamat, mis ilmus 1927. aastal Lord Auchi varjunime all[17], „Madame Edwarda“ trükiti 1941 aastal pseudonüümi Pierre Angelique all[18]). Kui Laura Claridge, „Tamara de Lempicka. A Life of Deco and Decadence“ autor üritas kunstniku elust täpsemat pilti saada, siis põrkus ta asjaolule, et puudusid dokumendid, kirjad või päevikud, millele toetuda. Kõik, mis avalikkuseni oli seni jõudnud, põhines Lempicka enda tahtlikel valedel ja improviseeritud anekdootidel. Claridge´il õnnestus selgitada, et Tamara Gurwick-Gorska oli sündinud 1895 aasta paiku Moskvas, - ja mitte 1898 või hiljem Varssavis, nagu ta ise väitis. Tema ema Malvina Dekler oli pärit rikkast Poola pankurite perest, tema isa Boris Gurwik-Gorski oli edukas vene-juudi päritolu kaupmees, kes kadus Lempicka elust juba varases lapsepõlves ja kelle mälestuse, olemasolu ja juudi päritolu kustutas kunstnik edukalt oma eluloost[19].
Tamara de Lempicka kasvas üles hierarhilises, klassiteadlikus haute bourgeoisie atmosfääris la belle époque ajastul. Ta viibis suurema osa ajast oma rikka tädi juures St. Petersburgis, kus „omandas“ oma luksusliku maitse. Seal toimunud ballil kohtas ta oma tulevast abikaasat, kena poola juristi Tadeusz Junosza Lempicki´t.
„Sellel ärajutustamatul teel, kuhu too kõigist raamatuist sündsusetuim meid kutsub, võib siiski juhtuda, et me veel mõned avastused teeme.
Näiteks, juhtumisi, õnne…
Inimene pole piiratud naudingu organiga. Kuid see tunnistamata organ õpetab talle tema saladuse./…/ kuid laps pidi välja tulema just tema jumalateotusest, sest just teotades, oma piirile süljates naudib kõige armetum, just jumalateotamises on ta Jumal[20]Selles hetkes on inimene sõna otsese mõttes looja ise.
Nende õnneliku idülli katkestas Vene revolutsioon. Tadeusz arreteeriti ja Lempicka pidi ise haarama ohjad, et vabastada oma abikaasa ja põgeneda Pariisi. Claridge sedastab, et paradoksaalselt ei oleks kunstnik Lempickat, kui poleks olnud Vene revolutsiooni. Tema väljaheitmine materiaalselt kindlustatud ja  privilegeeritud elust muutis ta modernseks naiseks [21]. Kui senini oli ta maalimisega tegelenud võib-olla eralõbuks, siis Pariisis hakkas ta maalima selleks, et endale ja oma perele elatist teenida.
Tema maalides võib näha kubismi elemente, millele ta on lisanud hästi viimistletud, sageli isegi  perfektse välimuse ning renessansimaalidest pärit melanhoolse valguse[22]. Maalidel on ilusad, ebamaised naised, kes oma pooleldi metalse nahaga meenutavad kohati kurbi roboteid või ebainimesi, kelle piinatud silmavaade on suunatud üles. Jumala poole? Kellele on antud Jumalat tunda? Prostituut kinnisest majast ja hull.. äkki nemad näevadki Jumalat? Ja on sellest hulluks läinud?
„Selle pateetilise reflektsiooni lõppotsas, mis enda karjena ise eimiskiks muudab, sest et ta vaob iseenese mittetalumisse, leiamegi taas Jumala. See ongi selle meeletu raamatu tähendus, tema hiigelsuurus: see jutustus paneb oma atribuutide täielikkusega mängu Jumala enese; ning see Jumal on, mis ka ei öeldaks, avalik naine, igas asjas teistega sarnane. Selle, mida müstika öelda ei suutnud, selle ütleb ära erootika: Jumal ei ole midagi, kui ta pole Jumala ületamine igas mõttes; labase olemise, õuduse ja roojasuse mõttes; lõpuks eimiski mõttes
…See, mida ta on, ei tagane millegi eest, ta on kõikjal, kus on võimatu teda oodata: ta on hiigelsuurus ise.igaüks, kel on sellest õrnemgi aim, vaikib otsemaid. Või siis, otsides väljapääsu ja teades, et ta niiviisi tormates end ora otsa jookseb, otsib ta endas seda, mis, olles võimeline teda hävitama, muudab ta sarnaseks Jumalale, sarnaseks eimiskile[23].“

Group of Four Nudes, 1925 de Lempicka foto:delempicka.org
20-ndate keskpaigaks oli Lempicka portreesid aristokraatidest ja prostituutidest olnud näitustel Pariisi salongides. Tema maali „Autoportree: Naine Rohelises Bugattis“ (1929) oli nii sageli reprodutseeritud, et see oli kujunenud omamoodi reklaamiks uuest modernsest naisest – iseseisvast, stiilsest ja seksuaalselt vabastatust. Ja olgu väline kuvand nii perfektselt sile, metalselt särav, läikiv ja tugev kui tahes, oli kunstniku eraelus probleeme küllaga – jäiga perfektsionistina kohtles ta halvasti oma tütart Kizette´i,  abieluprobleemid, mis viisid lõpuks selle purunemiseni, sellest tulenud rasked depressioonihood, mis vaevasid teda  läbi ta elu[24].
„Kui ei ole midagi, mis meid ületaks, mis ületaks meid vastu enese tahtmist, nii et seda iga hinna eest vältida tuleks, siis ei saavutagi me seda meeletut momenti, mille poole me küünitume kogu oma jõuga ja mida me samal ajal ka kogu jõust tagasi tõrjume[25]olgu selleks Surm või Orgasm.
Lempicka – Automobiilide ajastu Jumalanna: feminiinsuse ja maskuliinsuse muutuvad aspektid,  tema armastus ilusate naiste, elegantsete autode ja modernse suurlinnaelu  vastu andis talle motiive maalideks ja mõjutas ta kunstnikustiili. Nimetagem teda siis Art-Deco kunstnikuks, post-kubistiks või neoklassitsistiks, de Lempicka leidis tee kosmopoliitse ja rikka publiku südamesse, kes nägi tema maalides iseenda peegeldust[26]. Lempicka maalidel on muidugi võimalik näha dändilikku, rikast elustiili harrastavad hedonistlikku inimest, aga seal võib näha ka midagi totaalselt muud.
„Olemine on meile antud olemise talumatus ületamises, mis pole vähem talumatu kui surm. Ja kuna see ületamine surmas samal ajal, kui ta meile antakse, meilt ära võetakse, peame teda otsima surma tundmusest, neist talumatutest momentidest, mil meile näib, et me sureme, kuna olemine meis on alles veel ainult läbi liialduse, kui langevad ühte lõbutäius ja õudusetäius.[27]"
Võib-olla evivad mingisugust sarnasust Bataille ja de Lempicka seal, et nende töödesse (ja sageli ka neisse isiksustena) suhtutakse kahetiselt – neid võib mõista ja nende tööd võivad meeldida, aga neid võib vihata, nagu teeb seda Sunday Times´i kunstikriitik Waldemar Januszczak[28] nimetades de Lempickat „degenereerunud klouniks, väärtusetuks kunstnikuks, kelle tööd on  häbiväärselt ja absurdselt kallid“, või nende tööd, näiteks Bataille jutustused, võivad õrnema (või silmakirjalikuma?) ilmavaatega lugeja väidetavalt oksele ajada[29].
„Isegi mõte (reflektsioon) võib meis lõpule jõuda ainult liialduse kujul. Mida võiks üldse tähendada tõde, väljaspool liialduse representatsiooni, kui me ei näeks seda, mis ulatub nägemisvõimest üle, mida on näha talumatu, nii nagu ekstaasis on talumatu nautida? Kui me ei mõtleks seda, mis ulatub üle mõtlemisvõimaluse…?[30]

The Girls, 1930, de Lempicka foto:delempicka.org
Bataile töödes esineb teatud sorti korduseid. Aga nagu Nick Land selgitab, Bataille ei korda mitte kartusest, et teda pole ühe korraga mõistetud, vaid pigem nõuab see, mis on kirjutatud, korduvat rõhutamist[31]. Nii on kordumist näha ka de Lempicka maalides. Muidugi ei korda nad ennast üks-üheselt. Modellid vahelduvad, aga nende välimus ja oleks on nii sarnased, et tundub, et kunstnik on maalinud korduvalt seda ühte meeleolu, mis teda ennast on pidevalt vallanud. Siinkohal valin välja siiski mõned de Lempicka teosed, mida tema loomingukogumi iseloomustamiseks võiks silme ees hoida. Näiteks:
Group of Four Nudes, ca 1925. Õli lõuendil, 130 x 81 cm, Erakogus
The Orange Scarf, 1927, õli papil,  41 x 33 cm, Erakogus
The Green Turban, 1929, õli papil, 41 x 33 cm, Erakogus
The Girls ca 1930, õli papil 35 x 27 cm, Erakogus[32].
De Lempicka maalidel kujutataud inimestel, sagedamini on kujutanud just naisi, on silmaalused tumedad, nende näod on eranditult tõsised, kurvad, kohati trotslikud. Silmad, mida peetakse hinge peegliks, on väga kõnekad – punnis, klaasistunud, kurvad, kohati õudsed.
„Lõbu on leitav nimelt surma perspektiivis (nii on ta maskeeritud oma vastandi, kurbuse ilmega). /…/ Õud võimendab veetlust! Võib iha õhutada. “[33]
Silmad on surnud. Tegu oleks justkui elavate surnutega, mitte elus, aga vampiirlikult mõjuvate inimvaredega, kelle välimus nii perfektne, külm ja metalselt sile ning kõva,  ilma ühegi inimliku kriipsuta on. Soengud, juuksed „igihaljalt“ korras ja õudusttekitavalt läikivad, nii nagu soengukandja silmadki, jume külm ja metalne ent huuled verevpunaselt meelad ja kriiskavad. Nende üle on langenud jumalik valgus.
„…Askeedid ütlevad ilu kohta, et ta on saatana lõks: õigupoolest ainult ilu muudab talutavaks korratuse, häbituse ja vägivalla vajaduse, mis ongi armastuse juureks. /…/ Kuid avatud olemine – surmale, piinale, lõbule – jäägitu, avatud ja hääbuv, valus ja õnnelik olemine ilmub tema looritatud valguses juba nähtavale: see on jumalik valgus. Ja karje, mille see olemine kõveraks kiskuva suuga, kui ka teda moonutades, ometi kuuldavale toob, on määratu halleluuja, eksinud lõputusse vaikusesse.[34]
Veel torkab maale vaadates silma nende modellide vaikimine. Aga ometi nad karjuvad vaikides. Nende sileda pealispinna all pulbitseb miski, mis otsib väljapääsu, aga mis on siiski nii kindlalt kinni müüritud, perfektselt igaveseks maalile jäädvustatud – kas maali autori või modelli enese poolt, et ainus viis on läbi pilgu väljendada seda hullumist, vältimatut hukku, mida sisemine kirg ja kehast põgenemistahe esile kutsuvad. Poos on olulisem, kui autentsed tunded? Või on nendes pilkudes hillitsetud pöörasus, viha, äng, mingi suhtlemine ilma sõnadeta. Mõtted ilma sõnadeta. Sest niigi palju on maailmas tühje sõnu, selles kaines argiolekus, kus me oleme erootilisuse endast eemale tõuganud, lukku pannud.
„[I]semoodi vaikus laskus mu peale ülevalt ja tarretas mu. ..muutusin õnnetuks ja tundsin ennast mahajäetuna, nagu seda ollakse JUMALA juuresolekul. /…/..surm ise oli sellel peol, kuivõrd bordellialastuses on sees ka lihuniku nuga.[35]
Või on tegu vältimatusest tingitud vaikimisega. Leinaga, ilma ühegi pisarata?
/Edwarda – et ta ei olnud valetanud, et ta oligi JUMAL. /…/ Madame Edwardasse oli lein – lein ilma valu ja ühegi pisarata – sisse päästnud tühja vaikuse.“ [36]
Muidugi on de Lempicka poolt kujutatud naistes suur annus erootikat, mis palavikuliselt läikivatest silmadest ja verega punaseks värvitud huultest vaatajani kandub. Huulte verevpunane värv transleerub soolaseks metalseks maitseks, mida vere maitse huultel kannab. Verel on elu maitse. Aga kas kuskil on olemas ka elu mõte?
„Kui aga on olemas tähendus? Tänini on see mulle tundmatu. /…/Aga tema hullus, see tähendusetus – kuis on see korraga muutunud „tõsiseks“: kas just see ongi siis „tähendus“?
Mu elul on mõte ainult siis, kui see tal puudub; kui ma olen hull: mõistku kes suudab, mõistku kes sureb…; nii ongi olemine olemas, teadmata miks, jäänud külmast värisema…; tohutus ja öö ümbritsevad teda, ja, otse välja öeldes, ta ongi olemas selleks, et… „mitte teada“.
Jumal, kas tema vähemasti teab? JUMAL, kui ta „teaks“, oleks siga.
Kõik muu on iroonia, pikk surma ootus… „
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  .  . . . . . . . . . . .  . .    .     .     .     .     .       .         .         .




Kasutatud kirjandus:  
F. Botting, S. Wilson, The Bataille Reader, Blackwell Publishing, 1997, lk 1.
F. Nietzche, Nõnda kõneles Zarathustra, Olion 1993
G. Bataille, „Silma lugu“, Tlk Hasso Krull, etf, 1993
G. Bataille, Madame Edwarda, Tlk Hasso Krull, etf, 1993
G. Neret, Lempicka, Taschen, 2001
G. Vincent, Glitter Art. The life of a Deco painter who was as sybaritic as her subjects., The New York Times, 24.10.1999
J. Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005
L. Claridge, Tamara de Lempicka. A Life of Deco and Decadence, London, Bloomsbury [2000], 2010
M. Surya,  Georges Bataille: An Intellectual Biography. Verso, Ney York 2002.
N. Land The Thirst for Annihilation. Georges Bataille and virulent nihilism: an essay in atheistic religion, 1992
P. Bade, A. Kroschewski, Tamara de Lempicka, Parkstone Press International, New York, 2012
Women in World History: A Biographical Encyclopedia, Gale Research, 2002 (www.encyclopedia.com)




[1] M. Surya,  Georges Bataille: An Intellectual Biography. Verso, Ney York 2002.
[2] G. Bataille, „Silma lugu“, Tlk Hasso Krull, etf, 1993
[3] M. Surya, Georges Bataille, lk xi
[4] Samas lk 6.
[5] Samas, lk 4.
[6] M. Surya, Georges Bataille lk 5.
[7] Samas, lk 19.
[8] Samas lk 27.
[9] F. Nietzche, Nõnda kõneles Zarathustra, Olion 1993
[10] G. Bataille, Madame Edwarda, Tlk Hasso Krull, etf, 1993, lk 6.
[11]G. Bataille, Madame Edwarda , lk 14
[12] Samas, lk 10.
[13] J. Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi Kultuuriakadeemia, 2005, lk 57- 58.
[14] F. Botting, S. Wilson. The Bataille Reader, Blackwell Publishing, 1997,lk 7.
[15] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 7-9.
[16] Women in World History: A Biographical Encyclopedia, Gale Research, 2002 (www.encyclopedia.com)
[17] G. Bataille, Silma lugu, Tlk Hasso Krull, etf, 1993,  lk 107.
[18] G. Bataille, Madame Edwarda, Tlk Hasso Krull, etf, 1993, lk 3.
[19] G. Vincent, Glitter Art. The life of a Deco painter who was as sybaritic as her subjects., The New York Times, 24.10.1999
[20] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 13-19.
[21] L. Claridge, Tamara de Lempicka. A Life of Deco and Decadence, London, Bloomsbury [2000], 2010
[22] Samas.
[23] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 11-12
[24] L. Claridge, Tamara de Lempicka.
[25] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 10
[26] G. Neret, Lempicka, Taschen, 2001
[27] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 11.
[28] P. Bade, A. Kroschewski, Tamara de Lempicka, Parkstone Press International, New York, 2012, lk 7.
[29] F. Botting, S. Wilson, The Bataille Reader, Blackwell Publishing, 1997, lk 1.
[30] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 11
[31] N. Land The Thirst for Annihilation. Georges Bataille and virulent nihilism: an essay in atheistic religion, 1992
[32] P. Bade, A. Kroschewski, Tamara de Lempicka, Parkstone Press International, New York, 2012.
[33] G. Bataille, „Madame Edwarda“, lk 9-13.
[34] Samas, lk 13-15.
[35] Samas, lk 27-36.
[36] G. Bataille, Madame Edwarda, lk 27-36. 

No comments:

Post a Comment