Friday, December 11, 2015

Hüplikke mõtteid õpetamisest, õppimisest ja filosoofiast

*      * *

Minu ornament, Keiu Kuresaar, segatehnika
1. Sõna „filosoofia“ on pärit kreeka keelest, mille ligikaudne tähendus on „tarkusearmastus“ (ladina tähtedega kirjutatult Philos – armastus, sophia – tarkus) .
2. Filosoof on järelikult inimene, kes armastab tarkust.
3. Õpetaja on inimene, kes õpetab. Õpetaja jagab tarkust. Hea õpetaja armastab tarkust ja armastab seda teistele jagada.
4. Iga lapsevanem on õpetaja. Iga vend ja õde on õpetaja.
5. Tegelikult on kõik inimesed õpetajad, sest inimesed õpivad teistelt inimestelt ja teiste inimestega interaktsioonis olles. Neist juhendudes ja neist innustudes. Kui pidada silmas positiivset õppimist.
6. Ennemuiste olid filosoofid  õpetajad.  Näiteks Pythagoras (u 570-500 eKr), Kreeka filosoof ja matemaatik. Natuke reisinud ja avara meelega elu elanud, asutas ta u 530 eKr kooli. Või vähemalt nii on legendid meieni jõudnud.
7. Või näiteks sofistid. Sofistid olid Vana-Kreeka filosoofid, kes 5. ja 4. sajandil eKr õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti. Tegelikult õpetasid nad retoorikat (peamiselt poliitikutele, sest kõnekoosoleksutel hääletati selle poolt, kes enda argumente veenvamalt esitas – väga sarnane olukord meie tänapäevalegi, nii poliitikas kui ka mõnes teises eluvaldkonnas), aga Platoni (427-347 eKr) arvates õpetasid nad musta valgeks rääkima. Platonile nad eriti ei meeldinud (mõõdukalt väljendudes).
8. Sokrates (469-399 eKr) jällegi armastas oma õpetust jagada jutustades, jutte ja lugusid vestes. Ta juhatas vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil (oma)tõe poole.  Sokrates polnud suur kirjamees. Samal moel õpetame meie praegu õpilasi muuseumitundides – jutustades lugusid ja esitades küsimusi – väga tõhus meetod. Tõhusam kui publiku ees tuimalt loengut või kõne pidades.
9. Ning veel üks kuulus filosoof ja õpetaja – Aristoteles (384-322 eKr), kes oli Aleksander Suure õpetaja. Juttude järgi samuti tore, hea südamega inimene.
10. Aga mis on õppimine? Millal ma võin öelda, et olen midagi õppinud? Kui ma olen õppinud, siis midagi minu mõtlemises, tegudes muutub. Õppides uusi oskusi teen homme asju teistmoodi kui olin teinud senini. Saades uusi teadmisi (kasvõi filosoofias), muutub mu maailmanägemine.  Õppimine on seega muutumine. Kasvamine ja arenemine vaimselt targemaks, paremaks inimeseks. Ennast ja elu väärtustavaks, armastavaks inimeseks.
11. Siit aga järeldub see, et kedagi ei saa tegelikult vägisi õpetada, kui ta ise õppida ei taha. Õppida ja seeläbi muutuda saab ainult see, kes seda ise tahab. See, kes on otsustanud, et ta muutuda, kasvada ja areneda tahab.
12. Ja kuigi see sõltub minust, kas ma muutun, arenen ja kasvan, kas ma luban endal muutuda, areneda ja kasvada, olen ma siiski tulnud jälle kord kooli, et kool, õppejõud ja minu kaasüliõpilased aitaksid mul muutuda, kasvada ja areneda ning omandada uusi oskusi, kogemusi ja väärtusi.
13. Minul on õppimiseks vaja teiste tuge, juhatust, inspiratsiooni ja kogemusi.
14. Ma tahan õppida õpetajaks.
15. Vahemärkusena pean ütlema, et õppimine võib esineda ka negatiivse kogemusena, st. õppida on võimalik ka negatiivsetest isikutest ja kogemustest. Näiteks kui mu poeg sai matemaatika kontrolltöö kahe, siis küsisin ma temalt, mida sa saad sellest õppida? Kas näiteks seda, et aeg või meetodid, mida sa praegu panustasid matemaatika õppimisse, ei olnud piisavad?
16. Lisaks saan ma õppida sellest, et poliitikud ja ärimehed, kes kahe tugeva käega ja jõrmi näoga võõrast raha oma kaukasse kühveldavad ja seejuures veel oma tegusid õigustavad (ja ma ei imesta, kui kohtus õigekski mõistetakse), ei ole päris see eeskuju, kelleks ma oma ja teistegi lapsi kasvatada – õpetada tahan. Negatiivnegi sündmus on õpetlik.
17. Filosoofe on läbi aegade vaevanud ka mõtted ühiskonna paremaks ja õiglasemaks korraldamisel (nt Platon, Aristoteles , Nietzche jt). Mõned ideed on jäänud teoreetilisteks, aga mõnda on proovitud ka ühiskonnas ellu viia, näiteks Marxi pakutud kommunismiideed .  See pole, tõsi küll, loodetud tulemusi andnud.
18. Ma arvan, et lisaks teatud tarkuste ja oskuste õpetamisele peab iga õpetaja pöörama tähelepanu oma õpilaste eetiliste tõekspidamiste kujundamisele.
19. Filosoofist õpetajal, inspireerijal ja mõjutajal on suur võim selle üle, missuguseks tema noored õpilased kujunevad ja milliseks need omakorda tulevase ühiskonna korraldavad. Ja kas sel juhul peaks see õpetaja õpetama oma õpilastele eelkõige eetilisi ja humaanseid väärtusi ning alles siis muid tehnilisi oskusi? Et inimese õpetamine on nagu võitluskunstide õpetamine - enne kui õpilane ei oska oma emotsioone valitseda ja ei ole kujunenud enese tegude eest vastutavaks, õiglaseks, Inimeseks suure tähega, ei tohiks surmavaid lööke selgeks õpetada?
20. Ideaalis peaks iga õpetaja olema suure tähega Õpetaja ja iga iga ellu astunud õpilane peaks olema suure tähega Inimene. Viimatinimetatu kodumaise ebaõnnestunud näitena võib tuua viimasel ajal avalikkuse ette toodud juhtumid korruptsioonist jms (Tallinna sadama juhid, Tallinna linnapea, punt ametnikke, kes müüsid infot, autojuhilubasid ja kodakondsust – üs kõike, mida „tellijal“ vaja oli). Poliitökonoomia ja muu ökonoomia on selged, aga endale ja oma lastele/ õpilastele eeskujuks ma neid inimesi ei sea.
21. „Inimhinge anatoomias“  hakkab Freud põhjendama inimese psühholoogilisi käitumisi lausa antropoloogiliselt – mingi esiisa tahtis kõik naised enale hoida ja tõrjus pojad karjast välja (nagu mingis loomakarjas praegugi juhtub) siis pojad lõid ta kampas koos maha. Tegu oli kollektiivse isatapuga. Peale seda lepiti poegade poolt kokku, et intsestiga enam ei tegeleta. Minu mõttelõng ulatub sinna, et Freud, nii naljakad, kui ta psühhoanalüütilised müstifikatsioonid ka olid, ei saa ka muidu, kui naaseb päris algusesse. Et mis oli kõige alguses. Mis selle kõik põhjustas? Et inimene oma põhiolemuselt on ikka sama, mis ürgajal. Peamised jõud ja tungid, mis teda juhivad  on –  surmahirm (ellujäämisinstinkt), nälg, seksuaalne instinkt (valida vabalt seksuaalseid partnereid, keda ja kui palju) – st. võim. Ja et neid kolme rahuldada võib ikka mõned maha lüüa. Mida suuremaks muutuvad tahtmised, seda suuremaks ja ulatuslikumaks sõjad.
22. Me oleme inimkonnana oma arust väga palju edasi arenenud, kasutame enneolematuid tehnikaid, tehnoloogiaid, oleme targemaks justkui saanud,  aga…inimloomus on ikka sellesse aega kinni jäänud. Ikka ihkame rohkem. Rohkem süüa (juua), rohkem ilusaid, teiste poolt ihaldusväärseks tunnistatud naisi/mehi, rohkem naudinguid. Rohkem raha ja võimu. Lihtsalt me nimetame / põhjendame oma tegusid peenemate väljenditega. Teatud tegude õigustamiseks, oma võimu tsementeerimiseks on need, kes on võimul, välja mõelnud seadused.  Pealispind on muutunud siledamaks, viimistletumaks, rafineeritumaks ent kooriku all on sama sisu, mis tuhandeid aastaid tagasi?
23. Kuidas saab siis see võimalik olla, et inimkond on nagu arenenud, targemaks saanud, aga meid vaevavad tänapäeval ikka samad probleemid ja mured, mis aegade alguses. Maailmas valitseb endiselt kohutavalt suur sotsiaalne ebavõrdsus, vaesus, nälg. Rikkamad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Tavaline orjus on asendunud pangaorjusega, pidevalt tõusvad energia- ja muude kommunaalkulude hinnad sunnivad inimesi tegema igapäevaselt tööd, mis neile ei meeldi. Väheste eranditega. Eelnevalt kirjeldatud probleemid tekitavad stressi, pidev stress omakorda kahjustab immuunsüsteemi ja tekivad haigused.
24. Kas midagi sellist pole siis aja jooksul õpitud, mis aitaks mitte ühel või mõnel, vaid kõigil inimestel paremini elada?
25. Jah, milline on inimese põhiolemus? (kui üldse on PÕHIolemust). Thomas Hobbes on nimelt väitnud , et inimene on loomult vastik, isekas ja võimukeskne olend, et inimene on oma olemuselt mittekogukondlik olend. Ja sellest siis ühiskondlik lepe, mille järgi me praegu elame.
26. homo homini lupus (est) – inimene on inimesele hunt (Plautus)
27. Ma ikka loodan, et mõnel inimesel on lisaks nimetatud loomusele ja tungidele olulisel kohal  ka uudishimu! Teada tahtmine! Lisaks ahnitsemisele ka soov midagi luua! Soov teha midagi head! Uskuda paremasse ellu ja ühikonnakorraldusse! Soov armastada!
28. Õnneks tundub, et on (mu elukogemus on seda õnneks näidanud). Aga kas need need inimesed on siis ühe ja sama ürginimese järglased või on tegu sootuks erinevast hõimust isenditega?
29. Haridussüsteem on loomulikult ka valitseva korra teenistuses. Haridussüsteem on loodud ja üles ehitatud selliselt, et ta taastoodaks olemasolevat korda. Et ta kasvataks seadusekuulekaid inimesi, kes käiks korralikult tööl, tarbiks, tarbiks, tarbiks, peale tööpäeva magaks väsinuna ja tuima näoga diivanil teleka ees, saaks sealt teada, et veel on asju, mida hädasti tarbida oleks vaja. Ja järgmisel päeval läheks jälle korralikult kellegi juurde tööle.
30. Süsteem. Kogu ühiskond on selle süsteemi või ideoloogia osa. Kuidas süsteemis elades ja töötades mitte muutuda süsteemi osaks? Väljastpoolt näed süsteemi vigu, aga sees olles muutud ise selle osaks.
31. Väljastpoolt vaadates tundub meie praegune haridussüsteem väga ebaefektiivne olevat. Inimene õpib üldhariduskoolis 12 aastat, aga kui ta käest mõni aeg peale kooli lõpetamist küsida Pythagorase teoreemi, Newtoni teist seadust või funktsiooni tuletist, siis sageli on vastuseks vaikus (isiklik vaatlus etendusel „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“). Hiljutine Nordea panga uurimus  näitas, et kaks viiest vastanust  ei suutnud õigesti lahendada lihtsat protsendiarvutust.
32. On teooriaid, mis ütlevad, et see faktide unustamine tuleb sellest, et me ei seosta seda oma eluga.
33. Oma eluga seostamast takistab meid see ainete õpetamise fragmentaarsus – et see siin on matemaatiak tund, nüüd õpime ainult numbreid, see siin on geograafia, siin õpime ainult maateadust ja siin on eesti keel mitte eesti keelne kirjandus jne. Minu arust oleks kõik eluga paremini seostatav, kui me õpiksime kõike kui ühte ainet – „harjutusi iseseisvaks eluks“.
34. Kuidas? Väiksematel lastel loomulikult läbi mängu. Kas või nii, et täna on meil koolis poe külastamise päev. Kõigepealt ehitame poe ja sisutame kaupadega. Lisame tootekirjeldused ja hinnasildid. Siis müüme. Arvutame hindasid, liidame, lahutame ja võtame protsente. Pakime kaubad ja viime ostjale koju.  Sellise mänguõppe tulemusena oleme tegelikult lahendanud ülesandeid, mis eraldiseisvana võivad olla käsitöö, kunsti, emakeele, matemaatika, geograafia ja kehalise kasvatuse jms  tunni osad.
35. Eestis tegutseb muidugi tänapäeval ka alternatiivsel viisil (n-ö riikliku hariduspoliitika peajoonest kõrvale kalduvaid) eraüldhariduskoole – Waldorf koole, kristlikke koole jt kogukonna poolt organiseeritud koole, kus enam-vähem sellisel moel õpetataksegi, aga need on nüüd riikliku rahastamispoliitika poolt auti mängitud…
36. Kes või miks tuldi mõttele kõik ained eraldada? Sama tendents kestab edasi ka teaduses ja mujal. Ikka on vaja eraldada, eristada, piire tõmmata. Tegelikult leiaks ehk nii mõnigi probleem parema lahenduse, kui teemale lähenetaks holistiliselt?
37. Võib-olla hakkas asi kiiva kiskuma juba spetsialiseerumise tekkimisega? (see oli see aeg ajaloos, kus ühed arvasid, et nemad kasvatavad ainult kartuleid ja teised leidsid, et nemad jällegi tegelevad ainult käsitööga jne)
38. Kunagi mõtlesin endamisi, missugused ametid on ühiskonnas kõige tähtsamad ja jõudsin arvamusele, et need, mis on seotud meie elu ja tervisega ehk arstid ja õed ja need, mis on seotud meie kõige suurema varandusega, meie lastega. Need oleksid siis lasteaiakasvatajad (keda kutsutakse nüüd ka õpetajateks) ja õpetajad. Huvitav, miks ühiskond neid siiski ei väärtusta?
39. Aina suurem osa oma lapse kasvatamisest ja õpetamisest antakse enda käest ära. On kujunenud lausa normiks, et laps tuleb viia hiljemalt kolme aastasena lasteaeda. Seal veedab see väike inimene sageli 10 tundi päevast. Õhtul koju jõudes on lapsevanem ise tööpäevast aga nii väsinud, et ei jaksa lapsega suhelda, vähemalt kvaliteetselt mitte. See tähendab mitte sellisel tasemel nagu me nägime seda Gregory Batesoni metaloogides   .Hiljem, kui laps käib juba koolis, mis on muuseas kohustuslik (see on vandenõuteooria valguses ka huvitav fakt) jäetakse kogu teadmiste ja väärtushinnangute edastamine kooli ehk haridussüsteemi (ehk mõnede konkreetse õpetajate, kes siis jumal teab milliseid väärtushinnanguid kannab) hooleks. Ja kaasõpilaste ning sõprade.
40. Aga see, millised sõbrad laps (või inimene üldse) endale valib, sõltub tema väärtushinnangutest.
41. Milliseid väärtushinnanguid Sina enda lastele või sõpradele edastad? Milliseid Sulle on edastatud? Keda Sa oled kuulda võtnud ja keda ignoreerinud?

42. Kas oluline on:
a. Hea elu?
b. Lihtne elu?
c. Palju raha?
d. Palju sõpru?
e. Mõned head sõbrad?
f. Palju uusi kogemusi?
g. Mõned head ja unustamatud kogemused?
h. Kuulsus?
i. Rikkus?
j. Noorus?
k. Elukogemus?
l. Sõprus?
m. Töö?
n. Palju tööd?
o. Töö, mida armastad?
p. Ainult töö?
q. Karjäär?
r. Perekond?
s. Palju lapsi?
t. Miks lapsi?
u. Tarkus?
v. Teadmine?
w. Usk?
x. Arenemine?
y. Hingetarkus?
z. Armastus?

* * *

Esa Saarinen, Kirsti Lonka "Muutumised"
raamat, mis mind on muutnud
43. Ma ise tahan saada (või olla) selliseks  teistmoodi õpetajaks, kelle jaoks on õppetulemustest olulisemad head suhted õpetaja ja õpilase vahel, kes inspireerib oma õpilasi ise õppima ja avastama. Kelle õpilased tahavad saada suure tähega Inimesteks.
44. Lisaks sellele, et inimene valdab mingit teemat süvitsi, näiteks on hea matemaatik, geograaf, laulja, kunstnik, arhitekt vms, siis kõige olulisem on olla hea südamega ja laia silmaringiga Inimene. Kanda endas eetilisi ja humaanseid inimlikke väärtusi.
a. Need eetilised ja humaansed inimlikud väärtused võib ju sõnastada, aga elades selle essee lugejaga koos siin ühes kultuuriruumis me ehk mõistame seda üheselt?
45. Huvitav, kas see on minu idee sellest Nietzche üleinimesest?
46. Õpetaja ei saa olla teadmiste edastaja , vaid eelkõige ise õppija, kahtleja , otsija, .. .sest lõpuks ei õpi me mitte kellegi sõnade vaid ikka ainult tegude järgi. Kuidas me saaksime õppida õpetajalt, kes ise on ammu unustanud, mis tunne on õppida, ja kuidas on võimalik õppida?
47. Õpetaja peaks olema filosoof selle sõna algses tähenduses, kes lisaks sellele, et nad olid mitmekülgsed õpetlased st. omasid teatud valdkonnateadmisi süvitsi, pidasid vajalikuks kogu aeg arutleda ka maailma olemuse ja elu väärtuste üle.
48. Kindlasti on oluline muuta ka õppimise keskkonda – pole eriti normaalne õppida eesti veekogude elukooslusi istudes keset talve klassiruumis. Ja siis imestada, miks keegi midagi aru ei saa ja miks miski kellelegi pikemaks kui kaks nädalat meelde ei jää. Õue tuleb minna! Need veekogud (see on ainult üks utreeriv näide) on ju siinsamas meie kõrval. Nende veekogude keskel peaks seda teemat õppima.
49. Ja siit tuleneb järgmine idee, et ehk peaks kogu kooliaja nihutama hoopis rohkem suvesse. Ma ei tea, mis põhjustel see kool sinna sügise-talve-kevadperioodi on pandud. On see mingi agraarühiskonna jäänuk, kui oluline oli laste tööjõud suvistel talupidamistöödel? Lastel oleks hoopis kergem käi koolis suvepoole, mil päike jälle meil Põhjamaal paistma on hakanud. Kergem on tõusta hommikuti, kui väljas on juba valge, jääks ehk ära see kohutav väsimus, mida kõik koolilapsed pidevalt tunnevad. Ja kevad-suvel õues õppida oleks ikka lust – arvan ma.
50. Arvo Pärt on minu silmis Õpetaja võrdkuju. Selline vaikne ent ometi mõjuv isik. Selline, kes armastab. Kogu südamest. Selline, kes on oma positsiooni ja saavutuste juures siiski siiralt alandlik, tagasihoidlik.
a. Võib-olla lugeja küsib, kust ma seda tean? Või lihtsalt usun? Ma olen oma elukogemuse juures õppinud lugema inimeste iseloomu nende näost ja kehakeelest. Mida vanem inimene, seda enam väljendub tema iseloom tema näoilmes.
b. Kas lugeja juhtus nägema Arvo Pärdi kõne „Andkem andeks!“  oma sünnipäevakontseril? Sellelt lingilt saab vaadata videot ja lugeda ka kõne teksti. Kindlasti soovitan just videot vaadata. http://kultuur.postimees.ee/3325705/arvo-part-andkem- andeks -
51. Üks Õpetaja peab just selline olema. Armastuse ja hardusega südames.
a. Ma muidugi ei arva, et Arvo Pärt ainuke selline suure südamega inimene on, aga ta lihtsalt on meedias kajastatud.
52. Arvo Pärt on mind mõjutanud, st. muutnud, ilma et ma oleks temaga personaalselt kohtunud.
53. Õpetaja PEAB oma õpilasi  ARMASTAMA. Ja neile andestama. Ja neilt andestust paluma.
54. Siit edasi tekib küsimus, kas õpetaja peab siis olema vana, elukogenud? Kas ainult elukogemusega on võimalik omandada mingi Suur Mõistmine, Armastus ja AVATUS Elu ja loomulikult kõigi õpilaste vastu?
55. Ühiskonnas prevaleerib nooruse ja edukultus.
56. Tänapäeval kutsutakse noori kooli õpetama (nt programm „Noored Kooli“). Keegi ei kutsu neid vanu ja kogenuid.
57. Ühelt poolt elukogemus, mis tuleb aastatega ja teisalt noore õpetaja energilisus ja aktiivsus, kordades suurem katsetamislust (seast vanem õpetaja on juba nii palju ära katsetanud). Kumb on parem õpetaja?
58. Kui mind (kas ka Sind, lugeja?) paelub muusikas ja kunstis just autori Avatus ja Ausus nii enda kui vaataja/kuulaja suhtes (nt Rembrandt, van Gogh, Kollwitz, Lucien Freud – kui mainida mõned), siis tegelikult on ju õpetaja samasugune suur kunstnik ja innustaja ning inspireerija, ning ka tema loomingu kriteeriumid peaks olema samad, mis me seame kunstnikele?
59. Aktsepteerida avatus ja haavatavus õpetamisel ja õppimisel. „Arvan, et see on uus ja tavatu viis õppimisest mõelda – olla valmis aktsepteerima ebaõnnestumist ja uusi suundi. See nõuab teatavat haavatavust ka õpetajalt – mis iganes ka juhtub, lased minna ja püüad olukorraga kohanduda.“   ütles EKA kunstihariduse professor Jan van Boeckel oma intervjuus.
60. Oluline on õpetaja luba ja õpilaste tahtmine ja julgus eksida, katsetada, rappa minna ja mööda panna. Kõik see, milleks meie filosoofia õppejõud meid suunanud ja julgustanud on. Kas julgeme nüüd eksida ja rappa minna? Kas lubame seda teha endal, teistel, oma õpilastel?
61. Oluline on lastes tekitada ja säilitada lugemisrõõm (mitte lihtsalt tahe) ja hoida häid õpetaja õpilase vahelisi suhteid sedastab Viive-Riina Ruus artiklis „Haridus ja kultuurimuutused nullindatel“,  kus ta analüüsib õpilaste PISA testi tulemusi ning sellest tulenevaid järeldusi  .
62. Õpetaja (suure algustähega) peaks eelkõige olema HEA ja SUURE SÜDAMEGA INIMENE, kes ise jääb igavesti ÕPILASEKS.
63. Oma armastust ja laia silmaringi ning igavesti kestvat himu õppimise ja arenemise ning muutumise vastu peab ta jagama oma õpilastele.
64. Õpetaja peab olema nagu hea Filosoof, igavesti otsiv, kahtlev, küsimusi esitav, oma mõtete ja tekstidega sind raputav ja paremat ühiskonnakorda otsiv.
65. Õpetaja peab olema nagu hea Kunstnik, (samuti suure algustähega) -  siiras, igavesti otsiv, katsetav, kõige maailmas oleva vastu austust ja uudishimu üles näitav. Iga oma rakuga igavesti õpilaseks ja kunstnikuks olev ja jääv inimene läheb aastatega ainult paremaks,  tänu katsetatud teede ja eksimiste  hulgale ja elukogemusele. Ta ei saa ega tahagi  kunagi pensionile jääda, sest olla Kunstnik ,Õpetaja või Filosoof ,see ei ole amet, see on kutsumus (vt näiteks  film Evald Okas , Valli Lember Bogatkina „Nii see oli“ ).

Sauel,
15. Talvekuu päeval  2015
Keiu Kuresaar

Viidatud kirjandus:
Aristoteles, Poliitika. Ilmamaa 2015
B. Rohelend, Süvenev süvenematus, Sirp“ 18.09.2015
E. Hermann 20. Sajandi filosoofia probleeme II, http://filosoofiaprobleeme2.weebly.com/rousseaursquo-uumlmbermaumlng.html
F. Nietzche, Nõnda kõneles Zarathustra, Olion 1993
G. Bateson, Metaloogid, Tlk Silver Rattasepp
H. Sibrits Arvo Pärt:„Andkem andeks!“ Postimees, 12.09.2915
J. Eintalu, Filosoofia põhiküsimusi, Sisekaitseakadeemia 2005
K. Lonka, E. Saarinen, Muutumised, Fontese Kirjastus, 2001
K. Marx, F. Engels, The Communist Manifesto
S. Freud „Inimhinge anatoomia“, Tartu Ülikooli Kirjastus 1999
S. Jahnke Iintervjuu  EKA kunstihariduse osakonna professori  Jan van Boeckeliga, Õpetajate leht 9.10.2015.
T. Märja, M. Lõhmus, L. Jõgi,  Andragoogika, Kirjastus Ilo 2007, lk 56.
T. Virve, J. Kivimäe Evald Okas, Freija Film 2009.
V.L. Bogatkina, Nii see oli, Varrak 2006.
V.R. Ruus, Haridus ja kultuurimuutused nullindatel, 2012.
YLE FI majandusuudised, Nordea teetti prosenttilaskun – kaksi viidestä ei osannut vastata oikein, 2.10.2015


2 comments:

  1. Teksti lugemise vahe ja vastamise aja vahele päris 12 tundi ei jäänud. Kuid meelde jäid seisukohad, mida õpetamise osas isegi väga tähtsaks pean. Nimelt vajadust siduda rohkem õppeaineid omavahel, et lastel tekiks arusaam, et kõik õpitav on omavahel seotud ning millekski vajalik. Samuti viide Waldorf ja kogukonna koolidele, mida oma mõtetes väga oluliseks pean. Samuti eeskujuks olemine - rohkem ausust, siirust ja headust.

    Soovin tänada nii liigutava kirjutise eest. Kui vaid kõik meie lastega tegelevad õpetajad jagaksid neid seisukohti! Kui essee lõpuni olin lugenud, tekkis koheselt soov edastada need seisukohad ka oma laste kooli õpetajatele aga ka lastevanematele ja õpetajaharidust omandavatele tudengitele, et ikka ja jälle meelde tuletada, mis on meile õpetamise ja õppimise juures tähtis.

    Suur, suur aitäh!

    ReplyDelete
  2. Nõustun autori mõtetega heast õpetajast ja üldse heast inimesest.

    Aga pole vaja muretseda, kõik pole ju nii kole väljaspool

    seda headuse raamiga kaitstud mulli. Naudi.

    Aitäh.

    ReplyDelete