Tuesday, December 1, 2015

Disain rahvusidentiteedi kandjana


Aalto vaas. foto: Iittala
Mis on disain? Laiemas mõistes kasutatakse disaini mõistet igasuguse kujundustegevuse kohta , aga antud essees käsitletakse disaini pigem tootedisaini võtmes. Disain on praktiline, erinevaid valdkondi siduv inimkeskne loov protsess, mille käigus otsitakse paremaid lahendusi eksisteerivatele probleemidele .
Teiste sõnadega võiks öelda, et disain lahendab probleeme, on tööstuslikult toodetav, sobivas hinnaskaalas, st massidele kättesaadav, funktsionaalne, sobiv, kestlik, kõditab ilumeelt, st. on esteetiliselt nauditav, aga lisaks sellele saab  teda panna kandma ka mingeid muid sõnumeid. Ettevõtted saavad oma toodetega kanda edasi oma korporatiivset identiteeti, mis võib hõlmata muuhulgas ka rahvusliku identiteedi edastamist, aga ka rahvusriigi disainerid saavad oma töödes edastada näiteks rahvuslikku identiteeti kandvaid sõnumeid.
Rahvuslikku identiteeti kandvad disainesemed võivad olla olulised mitmele sihtgrupile – nendest võivad olla huvitatud turistid, kes tulles külla näiteks Eestisse, tahavad siit mälestuseks osta esemeid, millel oleks lisaks suveniiriks olemisele ka muu kasutmisväärtus,  mis kannavad kohalikku kultuuri ja räägivad kohalikku lugu. Sageli pakutakse selliseid rahvuslikku identiteeti kandvaid tooteid juba rahvusliku lennukompanii pardajakirjades. Selliseid tooteid, mis lisaväärtusena kannavad kohalikku identiteeti, on hea kinkida ka oma külalistele.

Teiseks võiksid kohalikku identiteeti kandvatest toodetest olla huvitatud ka kohalikud elanikud ise. Loomulikult ei piisa siin sellest, et mingile esemele on külge poogitud rahvuslik muster, värvigamma või Eesti lipu värvid. Toode peab ise olema funktsionaalne, sobivas hinnaskaalas, kestlik, esteetiliselt nauditav ning sealjuures kandma rahvusliku identiteedi sõnumit.

See, et disaini üritatakse rahvusliku identiteedi kujundamise kaasata, on nähtav ka Eesti Disainerite Liidu kodulehe materjalidest. Ühelt poolt näeme, et peamised disaini rahastajad Eestis on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Tallinna linn. Ja teisalt kuulutab Eesti Disainerite Liit välja disainikonkursi "Eesti Juurte Juurde!".

Globaliseerumise ja massikultuuri ajastul on põhjust aina rohkem tagasi vaadata  minevikku, et otsida ühe rahvuse unikaalset olemust, väärtushinnanguid ja esteetikat. Kultuuripärand on meie identiteedi osa ja alus, esemeline kultuur on igal maal omanäoline, see eristab meid teistest rahvustest, seda peab oskama hinnata ja hoida. .

Ja kuigi väikeriigil nagu Eesti ongi ühest küljest vaja oma rahvuslikku identiteeti hoida ja säilitada ning üleskutse kui selline on õigustatud ja ajakohane, sest liberaalses ühiskonnas on ühe rahvusekillu lahustumine suurematesse kerge juhtuma, siis selliste tugevate identiteeti kandvate toodete disainimine ja veel enam, nende jõudmine kogu rahva teavusesse ja südamesse, on väga raske ja pikaajaline protsess.

Ühe huvitava rahvusidentiteeti kandva disainiprojekti näitena võiks ära märkida XI Noorte Laulu ja Tantsupeol osalejatele istumisaluste kujundamise konkurssi, kus osalesid paljud õpilased koos juhendajatega. Näitena märgin ära ühe osalenud töö: Merike Rehepapi juhendatud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 8.klassi ühistöö - “Maarjamaa Ühtsus”, kus Eesti maakonnad on nagu pusletükid, mis Eesti kaardil on tähistatud oma rahvusmustritega. Eesti kaart on jagatud 10 000 tükiks . Tooted on praktilised, huvitavad ja oma lugu jutustavad.

Rääkides rahvusidentiteedist disainis ja kunstis üldiselt tahan korraks põigata tagasi ajas ligemale sada aastat. Rahvusliku identiteedi otsingud ja kujutamine oli päevakorral ka siis. Nimelt on praegu (2015 sügis-talvel) KUMU-s avatud Ants Laikmaa näitus „Vigala & Capri“, kus saame mitmel puhul näha Ants Laikmaa rahvuslike identiteediküsimuste otsinguid ja kajastusi kunstis . „Tänapäeval isegi naivistliku varjundiga tunduv rahvusliku liikumise idealism ja selle erinevatesse vormidesse valatud kehastused nii kirjanduse, teatri kui kunsti sfääris, olid tollal suure hulga siinse põlisrahva jaoks ellujäämise küsimus“ . Ants Laikmaa identifitseeris end juba varasest noorusest eestlasena ja see pole 20. sajandi alguses Eesti territooriumil kehtinud poliitilises olukorras sugugi tavapärane. Paljusid portreid, olgu rahvariietes neidudest või Vigala vanadest talumeestest võib pidada püüdlusteks luua kehastusi rahvuslikele ühisväärtustele. Oma Soome-aastatel imetles Laikmaa seda, kuidas Soome kunstnikud olid loonud 19./20. sajandivahetusel oma teoste kaudu unikaalse identiteedi, mis oli karakterilt rahvuslik, kuid vaimult ja vormilt kosmopoliitne ja progressiivne. Juba siis olid soomlased Soome looduse ja maastikud rahvusidentiteedi kandjaks teinud. Maastikud - ja just lume olid oma töödes tähendusliku maastikuosana sisse toonud soome kunstnikud, kes talvemaastikele andsid rahvuslikkuse aate kandja tähenduse

Sellise ajas kaugele ulatuva vahelepõikega jõuan meie naaberriigi Soomlaste rahvusidentiteedist kantud disaini juurde. Soome disain on maailmas hästi tuntud mõiste. Rahvusvaheliselt hinnatuks ja ihaldatuks on see saanud aastakümnete pikkuse sihikindla töö tulemusel. Soomlased peavad seda rahvusliku kultuuri ja identiteedi tähtsaks osaks. Soome disain on eesmärgiks võtnud kvaliteedi ja jätkuvuse, mis põhineb lihtsusel, talitsetud värvide maailmal ja looduslähedusel. Soome disainile on omane praktilisus ja lihtne stiilsus, mis ühendab seda ka kaasaegse ja lihtsakoelise skandinaavia disainiga. Soome disainil ongi läbi aegade olnud tugevad sidemed teiste Põhjamaadega .

Nii nagu üle saja aasta tagasi, nii ka tänapäeval ammutavad Soome disainerid rahvusliku identiteedi kajastamiseks inspiratsiooni Soome loodusest. Sealt on pärit vormid, värvid, kujundid nagu jää, lumi, vesi, valgus ja varjud. Ka tootenimed rõhutavad rahvuslikkust, need on üldiselt jäetud tõlkimata ja kannavad läbi soome keele oma lugu.

Soome disaini üks olulisemaid lipulaevu on Iittala klaasivabrik. Iittala ajalugu ulatub tagasi 1881. aastasse, kui soomlane Petrus Magnus Abrahamson avas Iittala külas LõunaSoomes klaasivabriku. Kuna Soomes polnud piisavalt klaasipuhujaid, toodi esimesed Iittala klaasipuhujad Rootsist. Iittala, nagu me teda täna tunneme, sai alguse 1920–1930ndatel, mida võib nimetada Iittala kristalliajastuks. 1929 aastal märgiti Iittala tehases toodetud graveeritud kristalltooted ära Barcelona maailmanäitusel. Läbimurre toimus vabrikus 1930–1940ndatel, kui tänaseks kultusliku mainega soome disainerid nagu Alvar Aalto Aino Aalto ja Kaj Franck juhtisid Iittala brändi arengut. Aaltod tõid funktsionalismi Iittalasse. ja. Nad uskusid, et klaastooteid tuleks disainida läbimõeldult ning disain peaks olema kättesaadav kõigile, nad soovisid ühendada ilu ja funktsionaalsuse. Osa toona disainitud toodetest on tootmises ja kauplustes tänaseni .

Tänapäeval on Iittala palju enamat kui lihtsalt klaasivabrik – ettevõte toodab klaasi, keraamikat, söögiriistu, aga ka kodutekstiile, püüdes pakkuda ajatut disaini, mida kunagi minema ei visata. Iittala on osa Fiskars Grupist, kuhu kuuluvad ka mitmed teised Soome kuulsad disaintoodete kaubamärgid nagu Arabia, Hackman jt .

Iittalas on töötanud läbi aegade palju kuulsaid ja nimekaid disainereid, kes on oma disainitud toodetega võitnud palju mainekaid auhindu maailma disainikonkurssidel. Tutvustan siinkohal mõndasid olulisemaid, kes on andnud suuna kogu edaspidisele Iittala disainifilosoofiale.

Ühed Iittala kuulsamatest disaineritest on Aino ja Alvar Aalto. Alvar Aalto (1898-1976) tahtis vabastada klaasi tema geomeetrilistest vormidest ja luua mulje orgaanilisest, elus vormist. Aino ja Alvar Aalto uskusid, et esemed peavad olema esteetilised,  funktsionaalsed, vastupidavad, kasutatavad igapäevaelus, kvaliteetsed, ilusad, kasulikud, kõigile kättesaadavad. Nende endi sõnul “ otsustab lõppkasutaja toote kasulikkuse üle” . Nad leidsid, et kui tarbijad ostavad disaintoote, siis see võiks kesta eluaeg, ja nii on erinevad tootesarjad Iittalas omavahel ja ajas kombineeritavad.

Iittala tuntuim toode (on öeldud, et tegemist on ka ühe Soome tunnustootega ) on AALTO vaas, tuntud ka nime all Savoy vaas. Algselt oli see disainitud luksuslikule Savoy restoranile, mis avati Helsingis 1937 aastal. Vaas on disainitud koos  Aino ja Alvar Aalto poolt. Väidetavalt on vaasi vorm inspireeritud Saami naise kleidist, eskimonnaisen nahkahousut, rootsi keeles Eskimåkvinnans skinnbyxa . Vaasi voolavaid vorme on võrreldud ka Soome järvekallaste, pinnamoe ja pilvedega , veel öeldud, et selle vorm järgib Soome rannikujoont. Algselt toodeti vaasi nii, et vaasi ümber oli puidust vorm, mis hiljem aeglaselt ümbert ära põletati. Ka tänapäeval toodetakse osa vaase puhudes ja osa vormiga, mis jätavad vaasile nähtavad jooned peale. Hiljem esitati vaas  World's Fair in Paris, Pariisi 1937 aasta maailmanäitusele, originaalis oli vaasi kõrgus 140 mm.

Iittala järjepidevust ja ajas kestmist iseloomustavad hästi ka Aino Aalto (1894-1949) kavandatud triibutatud virnastatavad joogiklaasid (Bölgeblick) ning nendega seonduvad tooted, mis on tootmises 1932 aastast alates. Ka nende toodete juures on oluline lihtsus, ruumisäästmine, st neid saab üksteise sisse panna, et nad hoiustades vähem ruumi võtaks. Klaaside vormidisain  on inspireeeritud veeringidest, mis tekivad kivi vette viskamisel . Tooted on võitnud auhindu nii 1933 Londonis kui 1936 aastal Milaano Triennaalil.

1946 aastal võeti Iittalasse tööle disainerid Kaj Franck (1911-1989) ja Tapio Wirkala (1915-1985), ning sealt peale on püsitud kindlal kursil, et Iittala juhtivaks jõuks on just disainerid. Sellest ajast peale on Iittalas keskendutud nii tööstuslikule tootmisele kui klaasikunsti disainimisele. Sellise suuna valiku tulemused on selgesti näha 1949 aasta Karhula-Iittala tootekataloogis, mis erineb täielikult eelnevatest . Märgiline on ka Kaj Francki disainifilosoofia, kes leidis, et tooted peaksid alati olema sobivad, vastupidavad ja funktsionaalsed. Ta eemaldas toodetelt kõik üleliigse, jättes ainult põhilise. Kaj Franck on öelnud, et “Lihtne on ilus” ja “Värv on ainus vajalik kaunistus” .

Lisaks äratuntavale tootedisainile on Iittala alates 1956 aastast tegutsenud ka ühtse korporatiivse disainimärgi all – ametlik i-logo on kujundatud Timo Sarpaneva  (1926-2006) poolt  ja selle järgi tunneme kvaliteetseid ja funktsionaalseid Iittala tooteid ära tänapäevalgi.




Kasutatud kirjandus:


Eesti Disainerite Liidu koduleht (www.edl.ee), 30.XI 2015
Fiskars Grupi koduleht www.fiskars.com (vaadatud 21.XI 2015)
Iittala 125 Years of Finnish Glass, Designmuseo, s. a.
Iittala koduleht www.iittala.com (vaadatatud 21.XI 2015)
K. Paulus, Tootedisain. Asjad minu elus, Eesti Kunstiakadeemia, 2011.
Kaj Franck koduleht www.kaj-franck.com (vaadatud 01.XII 2015)
L. Pählapuu, Ants Laikmaa. Vigala ja Capri, KUMU 2015
M.Rehepapp,Disainist…,09. 2012, http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/09/Merike- Rehepapp.pdf

Soome Välisministeeriumi teadaanded, „Eskimonaisen nahkahousut eli Savoy-maljakko täytta 70 vuotta“, 2007

Suomi Design – kuulsate Soome kaubamärkide lood, 18.mai.2011, www.looveesti.ee (vaadatud 21.XI 2015)

No comments:

Post a Comment